Oder

Oder on teraviljadest esimene, mida kasvatama hakati. Odra kodukohaks loetakse Etioopia mägiseid piirkondi ja Kagu-Aasiat. Kaherealist otra kasvatati juba umbes 9000 aastat tagasi. Kuuerealist otra kasvatasid egiptlased, indialased, juudid, kreeklased ja roomlased, sest see valmis kõige varem. 7000 aastat tagasi Tiibetis, segati odrajahu tee ja võiga taignaks, millest küpsetati lahtisel tulel kakukesi. 2800 aastal eKr. pruuliti nii Egiptuses kui Kreekas odrast õlut ja viina ning söödi odraputru. Hiljem õpiti valmistama odraviskit, mida tuntakse tänapäevalgi. Roomlaste meelistoiduks oli odratangudest valmistatud polenta.

Oder on külvipinnalt maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal. Harilik oder on kõige lühema kasvuajaga teravili, seda kasvatatakse piirkondades, kus kliima ei sobi teiste teraviljade kultiveerimiseks või kus kasvatustingimused pole soodsad sooldunud pinnase tõttu. Oder talub hästi vähest sademete hulka ja mäestikukliimat, mistõttu viljeldakse seda nii mägedes kui ka põhjapiirkondades. Suurim odratootja on Venemaa. Lääneriikides ei ole oder inimese toidulaual väga olulisel kohal. Odrajahu kasutatakse enamasti teiste jahude lisandina, sest üksi kasutades pole sellel parimad küpsetusomadused. Valgurikkast odrast toodetakse viskit, pehmemast odrast õlut. Mõnd odrasorti kasvavatakse peamiselt linnaste (õllevalmistamise alus) saamiseks.

Oder koos nisuga olid esimesed teraviljad ka Eesti alal umbes 4000 aastat tagasi. Eestlaste vana-aja kombestikus oli odral tähtis koht. Jõuludeks keedeti odraputru, pruuliti õlut, küpsetati odrakaraskit. Läbi aegade on armastatud kama, tangu- ja verivorste, odrajahu- ja kruubiputru. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Keskajal söödi odrast ja rukkist valmistatud leiba, nisu oli vähe kättesaadav.

Suure ränisisalduse tõttu suudavad odrast tangained toita inimorganismis kõike, mis vajab elastsust – nahka, limaskesti, kõõluseid, sidekude, liigeseid, selgrookõhre. Odrajahu on rikas väärtuslike valkude poolest ja sisaldab palju asendamatuid aminohappeid. Odrakruubid sisaldavad mineraalainetest kaaliumi, kaltsiumi, fosforit ja rauda.

Odrakruupi saadakse, kui terast eraldatakse ainult väliskest ehk sõkal. Kruubid lihvitakse. Need on kõige toitvamad tangained odrast, sest eemaldatud on väga vähe toitaineid. Sobib putrude, mulgikapsa ja erinevate suppide nagu hernesupp, hapukapsasupp, külasupp, rassolnik jne. valmistamiseks.

Jämetangu saadakse kestast täiesti eraldatud odrateradest purustamise teel. Sellisel kujul on tang kaotanud osa toitaineid, eriti vitamiine ja mineraalaineid.

Peentangu saadakse samamoodi nagu jämetangu, lihtsalt purustatakse odratuumad veelgi peenemaks. Toiteväärtus on väiksem.

Odrahelbed tehakse kooritud odratangust. Tuumad aurutatakse ja seejärel valtsitakse helvesteks.

Odrajahu saadakse kooritud odratuumast jahvatamise teel. Jahu on peene jahvatusega hallikaspruuni värvi. Odrajahu sisaldab küll kleepvalku, kuid seda on vähe ja leib küpsetamise ajal oluliselt ei kerki. Odrajahust taigen on rabe. Kasutatakse karaski (soodaga lame küpsetis) küpsetamiseks, teiste jahude lisandina ja putrude ning odrajahuvahu valmistamiseks.

Toitumisalane teave 100g odra kohta:

Energia           354 kcal
Rasvad            2,3 g
Süsivesikud    73 g
Valgud            12 g
Kiudained      17 g